Hundikari

Talv. Hundikari külmetab metsas. Pealikul on külmast silmad juba pahupidi ning ta seletab huntidele:
"Lugu on selline, et mina ei tunne enam oma riista!"
Kari ulub vastu:
"Meie ka!"
"Nii meie kari hukkub! Me ei saa enam järeltulijaid!"
Hundid küsivad:
"Aga mida teha?"
Pealik vaatab pikalt teisi hunte ja seletab:
"Mul on ettepanek, et moodustame rivi ja torkame oma riistad järjest üksteisele peesse!"
Hundid uluvad:
"Ega me pederastid ei ole! Mis siis kui keegi näeb?"
Pealik käratab:
"Me peame oma järeltulijate eest hoolitsema ja kui keegi näeb, siis rebime ta tükkideks!"
Mõeldud-tehtud - hundid moodustavad pika rivi, torkavad riistad üksteisele peesse ning istuvad ja soojenevad. Ühel hetkel pistab kuuskede vahelt välja pea imestunud näoga põder.
Pealik karjub:
"Kinni püüda! Tükkideks rebida!"
Kari sööstab põdrale järele. Pealik röögib:
"Jookske ühte jalga! Muidu ei ole see jooks, vaid üks kuradima grupikepp!"