Stoiline rahu

Mees korjab rabas murakaid ja ühtäkki tunneb, et hakkab vajuma mülkasse, mis korjamistuhinas oli kuidagimoodi jalge alla sattunud. Vajub. Põlvist saati sees. Juba soo teda neelanud vööni. Kedagi ei ole, abi ei saa kutsuda. Juba rinnust saati laukas. Mitte ainsatki hingelist, peale ühe konna, kes kükitab lauka äärel. Mees on juba kaelani sees, kui hüüab viimses hädas konna:
"Mis sa kurat passid siin..."
Mees vajubki laukasse. Konn vaatab seda kõike natuke aega pealt ja ütleb vihaselt:
"Mis sa passid, mis sa passid. Ma elan siin!"